Head lugejad,

seoses Eesti eesistumise algusega kajastame juuli uudiskirjas pikemalt digitaalmajandusega seotud värskeid uuringuid, kuna just digitaalmajandus on üks Eesti eesistumise prioriteete. Lisaks toome teieni valiku maailma mõttekodadele parasjagu kõneainet pakkuvatest teemadest. Juuli uudiskirjast leiate:

• Kuidas reguleerida andmemajandust?
• Mõtteid Euroopa sotsiaalkaitse tulevikust
• Vastuoluline Hiina

• Rahvusvaheline avaliku sektori efektiivsuse indeks annab Eestile kõrge koha

Andmemajanduses (data economy), mille tähtsus majandusarengu seisukohalt aina kasvab, valitseb regulatiivses mõttes veel suur segadus. Enamasti leitakse, et andmete vaba liikumine ja andmekaitse on vastassuunalised eesmärgid: rohkem kaitset tähendab vähem vaba liikumist ja vähem innovatsiooni. Seega tuleks andmekaitse nõudeid leevendada. Euroopa Liit on aga uue, järgmise aasta mais jõustuva andmekaitse määrusega asunud risti vastupidisele seisukohale: just tõhusam andmekaitse on võti andmete levikuks, kuna üksikisikul on oma kaitstud andmeid turvaline jagada. Oluline põhimõte on ka see, et äris, kus teenitakse tulu andmete kasutamisest, peaks iga väärtusloome protsessis osaleja saama õiglase tasu. Kuna andmesubjekt ehk isik, kes oma käitumisega andmeid „toodab“, on väärtusahela vältimatu osa, peaks ka tema jaoks olema see tegevus kompenseeritud. Samal ajal on paljude arvates piisav kompensatsioon juba olemas – selleks on tasuta teenused, näiteks võimalus sotsiaalmeediat tarbida.

Brüsselis tegutsev mõttekoda Lisbon Council on Eesti eesistumise alguseks koostanud põhjaliku analüüsi „Making Europe a Data Economy: A New Framework for Free Movement of Data in the Digital Age“. Autorid rõhutavad, et andmed ei ole kaup, mille puhul saaks kehtida klassikaline omandiõigus. Andmete puhul on kohasem rääkida kaasomandist (co-ownership). Õigus andmeid kontrollida ja käsutada peaks jääma nii andmekogujale (näiteks ettevõte, kelle kätte kogunevad andmed telefoni kasutamise või autoga sõitmise kohta) kui ka andmesubjektile (isik, kes telefoniga helistab või autoga sõidab). Kui määratleda telefoniga helistav ja muid digitaalseid jalajälgi jättev üksikisik oma andmete täiemahulise omanikuna koos nende eksklusiivse müügi õigusega, eksisteerib suur oht andmete massiliseks koondumiseks üksikute turuosaliste kätte, eriti kuna andmeturg on väga alaarenenud ja eraldi andmepunktidel sisuliselt puudub hind või on see väga madal.

Pakutavate lahenduste seast on üks olulisemaid andmete korduvkasutuse keelu kaotamine: andmeid, mida on ühel otstarbel kogutud, tohiks vabalt kasutada ka muudel otstarvetel. See on tähtis, sest uute ja uutmoodi lahendusi võimaldavate andmemustrite nägemiseks on vaja eri andmekogusid omavahel kombineerida, mida andmete korduvkasutuse keeld tõsiselt takistab. Kuid autorid rõhutavad, et seda sammu peaks tasakaalustama andmevaldaja kohustus teavitada avalikkust, kuidas ja mis eesmärkidel on andmeid korduvkasutatud. Isikutel, kelle andmetega on tegu, peab olema hõlpsasti võimalik oma andmed ühe andmevaldaja juurest välja võtta ja teise juurde üle viia, näiteks ühest pangast teise. Sellisel kaasaskantavuse (portability) kohustusel oleks distsiplineeriv mõju andmevaldajatele ning suunaks neid arvestama andmesubjektide huvidega.

Euroopas toimuvaid arenguid ja arutelusid on huvitav vaadelda Ameerika vaatepunktist. Harvardi ülikooli teadlane Christopher Smart analüüsib andmemajanduse reguleerimise praktikaid siin- ja sealpool Atlandit ning tõdeb, et vastuolusid on arvukalt ja ühine lahendus on käeulatusest kaugel. Kui USAs nagu Euroopaski muretsetakse privaatsuse ja küberturvalisuse pärast, siis Euroopas lisandub veel mure Euroopa ettevõtete digitaalse mahajäämuse ja USA internetifirmade suure turujõu pärast. Tõdetakse, et poliitiline ja regulatiivne ebakindlus pole kummagi poole huvides ning pakutakse välja „Atlandiülene andmekaitse ja andmete liikumise harta“ kui esimene samm sillutamaks teed edasistele kokkulepetele. Harta sätestaks näiteks, et uue regulatsiooni kehtestamisel peaks üks harta osapool analüüsima selle kooskõla teise poole õigusruumiga ning püüdma vastuolusid minimeerida.

2008. aastal alguse saanud majandus- ja võlakriis tõi esile puudujäägid Euroopa majandus- ja rahaliidu toimimises ning algatas debati riikide üleste automaatsete stabiliseerimismeetmete loomise teemal.

Ühe võimalusena on arutelu all riikide ülene töötuskindlustusskeem. Centre for European Policy Studies (CEPS) analüüsib, kas USA töötuskindlustusskeem võiks olla sobiv mudel ka Euroopa Liidule. Nimelt toimib USAs kahetasandiline süsteem, kus osariigile makstava töötuskindlustusmaksu kõrval tuleb tasuda töötuskindlustusmaksu ka föderaalvalitsusele. Föderaalvalitsuse töötuskindlustus on justkui edasikindlustus ehk aktiveerub olukorras, kus osariik ei tule töötuskindlustushüvitiste maksmisega enam ise toime (näiteks majanduskriisi ajal töötuse kasvades). Uurijad leiavad, et sellise süsteemi rakendamine ka ELis hajutab riikide maksevõimetuse riski. Ajutise abimeetme automaatne käivitumine töötusmäära tõustes üle kokkulepitud piiri välistab pikaajalised poliitilised ja administratiivsed vaidlused abi andmise või mitteandmise teemal. Kuid uurijad kahtlevad, kas ELis valitsevad meeleolud on soodsad suurema solidaarsuse suunas liikumiseks. Nõrk Euroopa identiteedi tunne ELi kodanike hulgas viib tõenäoliselt „võitjad ja kaotajad riigid“ debatini, mis takistab konstruktiivseid arutelusid.

Lisaks töötuskindlustusele on kõneainet pakkuv teema pensionid. Räägitakse üleeuroopalisest pensioniskeemist, mis on küll vabatahtlik, kui lisatagatisest riiklikele süsteemidele. Euroopa Komisjon valmistab ette seadusandlikku algatust, mille eesmärk on luua lisaks liikmesriikide pensioniskeemidele üleeuroopalised personaalpensionid.

Hiina teeb muljetavaldavaid edusamme teaduse ja tehnoloogia valdkonnas, kirjutab Brüsselis tegutsev mõttekoda Bruegel. Hiina on tõusnud USA järel maailmas teisele kohale nii teadus- ja arendustegevuse investeeringute poolest (20% kogu maailma vastavatest investeeringutest) kui ka kõrgtehnoloogilise tööstuse osakaalu poolest SKPs. Neid arenguid vaatavad eriti murelikult ameeriklased, kuna atraktiivsete karjäärivõimaluste teke kodumaal võib vähendada hiinlaste motivatsiooni USAsse õppima tulla ja pärast õpinguid USAsse jääda. Näiteks olid 2013. aastal USA ülikoolides doktorikraadi saanud välismaa tudengitest kolmandik hiinlased, moodustades 7% kõigist sel aastal USAs doktorikraadi saanutest.

Hoopis pessimistlikum Hiina majandusarengute suhtes on teine Brüsseli mõttekoda European Centre for International Political Economy (ECIPE), kes analüüsib põhjalikult  Hiinas kehtivaid kõikvõimalikke piiranguid interneti kasutamisele ja välismaa ettevõtete äritegevusele. Sarnaselt Bruegelile toob ka ECIPE välja Hiina uhked viisaastakuplaanid teaduse ja tehnoloogia vallas, kuid ei pea neid sugugi vältimatu edu pandiks. Impordi asendamise strateegia ning riigiettevõtete turupositsioonide kaitsmine kõigi vahenditega toob ECIPE arvates kaasa tagasilöögid Hiina tootlikkuse kasvus. Autorid argumenteerivad, et Lääs pole kaubandustõkete läbirääkimistel Hiinaga edu saavutanud seepärast, et pole aru saadud Hiinas kehtivate ja järjest lisanduvate piirangute tegelikust motivatsioonist – see pole üksnes majanduslik, vaid eelkõige poliitiline, seotud valitseva korra jätkumisega. Hiina ei saa endale lubada riigiettevõtete kaitseks mõeldud piirangute leevendamist, kuna see ohustaks poliitilist tasakaalu Pekingi ja regioonide vahel. Kuna lääneriigid „loevad Hiinat valesti“, pole ka edasistel läbirääkimistel tõkete kõrvaldamise üle edu loota ning lääneriikide ainsaks, kuid ebakonstruktiivseks vahendiks jääb analoogsete piirangute kehtestamine Hiina kapitali tegutsemisele USAs ja Euroopas.

Berliinis tegutsev Mercator Institute for China Studies ja konsultatsioonifirma Rhodium Group on andnud välja analüüsi Hiina investeeringutest Euroopasse 2016. aastal, mis olid enneolematult suured, kasvades 2015. aastaga võrreldes 77% ja jõudes 35,1 miljardi euroni. Eriti suur hüpe toimus Hiina investeeringute sissevoolus Saksamaale: ligikaudu kahelt miljardilt eurolt aastas 11 miljardi euroni 2016. aastal. Hiina investorite selged eelistused on kõrgtehnoloogilised ettevõtted ning transpordi-, energia- ja muud tüüpi taristu. Hiina selline investeerimisaktiivsus on teinud eurooplased murelikuks. Esiteks on Hiinas enamik neist sektoreist Lääne investeeringutele suletud. Teiseks ei ole Hiina teinud saladust, et ühinemised ja ülevõtmised (M&A) välismaal on meetod Hiina tehnoloogiliseks arenguks. Kuid Euroopa jaoks tähendab see tehnoloogilisest eelisest ilmajäämist. Kolmandaks on nimekirjas julgeolekuriskid, mis võivad kaasneda olulise taristu üleminekuga Hiina kapitali kätte.

Kuigi Euroopa Liidu tuumikriikides, eriti Saksamaal ja Prantsusmaal, süveneb murelikkus, ei pruugi Lõuna-Euroopa või ka Ida-Euroopa riigid sarnast ohutaju jagada. Näiteks tervitas Kreeka hiljuti Hiina investeeringuid Pireuse sadamasse ja riiklikku elektrivõrkude ettevõttesse ADMIE. Autorid märgivad, et Brüsselis otsitakse võimalusi kolmandatest riikidest, eriti Hiinast, tulevate investeeringute sõelumiseks (screening), kuid nende arvates ei ole selles küsimuses riikidevahelise konsensuse saavutamine tõenäoline.

Rahvusvaheline avaliku sektori efektiivsuse indeks annab Eestile kõrge koha

Kadri Mats

Oxfordi ülikooli haru Blavatnik School of Government ja Suurbritannia mõttekoda Institute for Government andsid juuli alguses esmakordselt välja rahvusvahelise avaliku sektori efektiivsuse edetabeli. Selle kohaselt on avalik sektor kõige efektiivsem Kanadas, Uus-Meremaal ja Austraalias, Eesti jääb seitsmendale kohale. Kuid kui hindeid korrigeerida SKPga inimese kohta, siis saavutab Eesti avaliku sektori efektiivsuses esikoha.

Indeksi koostamisel hinnati 12 valdkonda. Esikoha sai Eesti digitaalsete teenuste ja maksude administreerimise valdkonnas. Kolmandal kohal olime sotsiaalkaitse administreerimise valdkonnas: madalad administreerimiskulud võrreldes valdkonna kogukuludega. Ainus märkimisväärselt madal skoor omistati Eestile kaasatuse kriteeriumis naiste ja vähemusgruppide keskmisest madalama osakaalu tõttu avalikus sektoris. 

EESTI

* Sinise joonega on tähistatud riigi tulemus ja punktiirjoonega kõikide riikide keskmine tulemus.

Arenguseire Keskus on ühiskonna pikaajalisi arenguid analüüsiv mõttekoda Riigikogu Kantselei juures.