BRI kujutab endast nii maismaal kui ka merel asuvaid transpordikoridore, millesse on põimitud palju Aasia, Aafrika ja Euroopa riike ning linnu. Kava hõlmab ka kaubavahetuse lihtsustamist ja vabakaubandusalade loomist seotud riikide vahel. BRI elluviimiseks on Hiina eraldanud muljetavaldavaid summasid, mis küünivad üle 200 mld USD.
Teiste riikide suhtumine BRI-sse on väga erinev. Paljud arengumaad võtavad heal meelel vastu Hiina abi ja investeeringud, milles nad näevad mugavamat alternatiivi Euroopa Liidu abile. Viimasega on seotud tingimused reformideks, inimõiguste järgimiseks ja muuks, samal ajal kui Hiina seda kõike ei nõua. India vaatab BRI-d kui soovimatut konkurentsi regiooni suurima ja mõjukaima riigi staatusele, eriti häirib Indiat Hiina-Pakistani majanduskoridor, mis läbib Kašmiiri regiooni, mida India peab Pakistani poolt okupeerituks. Ka Jaapan pole eriti rõõmus, sest tal on piirkonna riikides oma majandushuvid, mida Hiina ähvardab ohustada. Samuti ei sümpatiseeri Jaapanile väljavaade Hiina-kesksest maailmakorrast ning USA-Jaapani majandusliku ülemvõimu hääbumisest.
BRI elluviimisele on väga soodne USA presidendi Donald Trumpi keskendumine kodustele küsimustele ja sellest tulenev USA majanduspoliitilise mõju tõenäoline vähenemine maailmas. Trump on Ameerikat välja viimas Vaikse ookeani äärsete riikide vabakaubanduslepingust (Trans-Pacific Partnership – TPP), mille abil Barack Obama lootis tasakaalustada Hiina mõju Kagu-Aasias. On tõenäoline, et seda hakkab piirkonnas asendama Pekingi juhitud regionaalse majanduspartnerluse kokkulepe (Regional Comprehensive Economic Partnership – RCEP), kus USA ei ole osaline. New Yorker on kirjutanud, et see võib olla mugav varuplaan hargmaistele korporatsioonidele, sest RCEP-s peaaegu puuduvad keskkonna- ja tööturustandardid. Siiski jõudsid üksteist TPP riiki 2018. aasta jaanuaris kokkuleppele jätkata TPP-d ilma USA-ta.
Kuigi Ameerika on ainus kontinent, mis ei ole BRI-ga kaetud, on Hiina juba aastaid väga aktiivselt tegutsenud Lõuna-Ameerikas. Ta on ajanud nn laen-nafta-vastu-poliitikat eesmärgiga saada soodsatel tingimustel juurdepääs sealsetele energiaressurssidele. Atlantic Councili analüüs „China, Oil, and Latin America: Myth vs. Reality” käsitleb Ladina-Ameerika riikidesse suunatud Hiina investeeringute kasvu ja sellega käsikäes asetleidnud naftaekspordi ulatuslikku suurenemist Hiinasse. Muret valmistab eelkõige investeeringute läbipaistmatus: tuuakse esile juhtumeid, kui kontsessioone või ostuõigusi on antud konkursita. Seetõttu pole ka kindel, kas nõrga õiguskorraga ja poliitiliselt ebastabiilsed Ladina-Ameerika riigid ikka saavad Hiinalt energiaressursside eest piisavat kompensatsiooni, mida nad ehk võinuksid saada teistelt ostjatelt.
|